Või midagi sellist?

Majanduse madalseis, finantskriis, majanduskriis. Nüüd oleme justkui toibumas 21. sajandi suurest paugust, langused on enamjaolt peatunud ning kohati tõusuga asendunud, raha jälle liigub ning tulevikki tundub päiksepaistelisem. Kui meil siin Eestis, võib öelda, suurem osa püksirihma pingutamisest ning kärpimisest on nüüdseks tehtud ja tundub, et edukalt, siis tegelikult ei ole maailmamastaabis keerulised ajad sugugi läbi.

Kuuldavasti on mitmetele riikidele, eesotsas Euroopa omadele, lõpuks ometi kohale jõudnud arusaam, et meeletu võlgu elamine pole pikaajaliselt kuigi jätkusuutlik ning seni defitsiidis olnud eelarved ja kasvav võlakoormus on reaalne oht sattuda tõsisesse võlakriisi. Seda tõestas meile üks kuumaverelistest ning päikesest lolliks küpsenud „sigadest“ (PIIGS – Portugal, Italy, Ireland, Greece, Spain), nimelt Kreeka. Tegelikult ei olnud ju riikide fiskaalne seis paari-kolme aasta eest oluliselt parem tänasest, kuid külma dušina mõjunud üleilmne šokk pani siiski mõtlema senise elustiili tulevikuperspektiivile. Või pigem selle puudumisele. Üritataksegi olukorra lahendamiseks ümber mängida oma eelarve kulud ja tulud ning lisaks hädasolijatele kärbivad puudujääki profülaktika mõttes ka teised riigid, sealhulgas Euroopa suured majandused Ühendkuningriik ja Saksamaa. Iseenesest tervitatav tegevus, aga rangem fiskaalpoliitika tähendab ühtlasi sisenõudluse vähenemist kärpijariikide ning ekspordivõimaluste kahanemist partnerriikide jaoks.

Kui seni tundus mitmete teadjate arvamus W-kujulisest majanduskriisist vähetõenäolise riskistsenaariumina, siis nüüd hakkab see üha reaalsemana tunduma. Juba mainitud võimalik tagasilöök majanduses, mille tingib rangem eelarvepoliitika, viimasel ajal väga närviline ning volatiilne rahaturg, pettumine majanduse taastumise kiiruses ning võimalikud ebaõnnestumised Kreeka-laadsetes riikides võib meid vabalt viia W-kujulise sõidu keskpunktist allapoole.

Igatahes raske saab valitsustel olema, kuna kärpimised ning muud keerulised otsused toovad mitmetes riikides protestiva rahva tänavale, samuti on iga otsuse hinnaks poliitiline populaarsus. Jaksu kainelt mõtlevatele inimestele ning ehk suudame siiski piirduda V-kujulise seiklusega. Annaks jumal või keegi, et suurte majanduste eesseisvad kärpimisest meid põlvili ei lööks.

Mõni aeg tagasi oli tarvis üks keskmist mõõtu pakk Tallinnast Tartu toimetada. Kui seni kasutasin Eesti Posti teenuseid, siis sel korral meenus, et on ju olemas üks innovaatiline pakiteenus nimega SmartPOST, mis avalikkuses palju kiita saanud ning nüüd kuuldavasti tublisti laienema asunud. Hakkasingi lähemalt uurima, mida nimetatud teenus endast kujutab.

Kõigepealt läks veebileht lahti ning lugemist jagus päris mitmekümneks minutiks. Kusjuures, etteruttavalt, võiks öelda, et kogu protsessi juures oligi too esimese kontakti loomine kõige ajamahukam etapp. Kui teenus sisuliselt selge, leppisin pakisaajaga detailides kokku ning asusin Järve Keskuse automaadi juurde. Mõistagi pidin saadetise turvaliselt ära pakkima, aga selles suhtes midagi erilist võrreldes kas või Eesti Postiga ei olnud: pakile peale vaid saaja ja saatja nimi ning telefoninumber. Automaadi juurde jõudis vahetult enne mind üks mees, kes nähtavasti pakile järele tuli. Vandusin siis juba mõttes, et ei vedanud ikka, nüüd peab kaua järjekorras ootama. Ja juba oligi mu ees olnud mehel pakk käes ning ta lahkus. Läksin siis ise uhke touch screeni juurde ja automaatselt hakkasin tegutsema vastavalt juhistele. Kõik käis minu üllatuseks kibekiirelt ning praktiliselt minutiga olin ma sihtkoha ja saaja kirja pannud, paki kappi lükanud ning teenuse eest ka tasunud. Ei midagi keerulist, juhised olid ekraanil selged ning igal sammul sai kenasti infot, et mis toimub. Maksmine käis kaardiga (kes siis enam Eestis sulas arveldab...).

Nagu lubatud, oli pakk õigel ajal õiges kohas saajat ootamas. Kui pakk päral, saab saaja teavitava sms-i.

Küll aga ei saa ma aru, kuidas saab paki sihtkohta jõudmise aeg sõltuda saatmiskohast. Oletame, et pakk läheb teele punktist 1 punkti 2. Sel juhul on pakk punktis 2 näiteks järgmisel tööpäeval hiljemalt 13:30. Kui aga pakk läheb teele punktist 3 punkti 2, siis pakk jõuab punkti 2 näiteks hiljemalt 16:00. Umbes et kuller tuleb ja võtab pakid ühest kohast ära ja siis viib ükshaaval igasse sihtkohta ära, jõuab igasse Eesti sihtpunkti üheaegselt. Loogilisem oleks ehk see, kui sihtkohta jõudmise aeg sõltub ikka sihtkohast endast. Müstika, peab seda asja uurima.

Minu poolt 5+. Kasutan teinekordki SmartPOSTi lahendust, kuna kõik käib kiirelt ja mugavalt, pakikaste tühjendatakse isegi puhkepäevadel, hind ning paki sihtkohta jõudmise aeg on konkurentsivõimelised. Miinusena peaks muidugi mainima asjaolu, et saadetise mõõtmed on piiratud: pikim külg peab jääma 60 cm sisse. Ettevõttele aga edu nutika idee eksportimisel.

Päris mitu nädalat olen huviga jälginud saadet Võlast vabaks. Ja enam-vähem võib rahul olla, kuigi enne esimese saate eetrisseilmumist olid mu ootused märksa kõrgemad. Lootsin sisult tõsist ja realistlikku saadet, aga tegelikult on Võlast vabaks ikkagi, vähemalt mulle tundub, suunatud lihtsale kergele meelelahutusele. Näiteks on praktilisellt igas saates üks kohustuslik nutustseen ja lahatakse perede omavahelisi suhteid (kuigi siin saaks vaielda... eks suhetel ole muidugi ka oma tähtsus). Tõsi, saatetegelased on ilmselt ikka reaalsest elust, nende olukord samuti, kuid lahendused jäävad alati kuidagi poolikuks, kohati liige idealistlikeks ning pinnapealseteks. Niinimetatud finantsspetsialistid avaldavad arvamust küll, aga nende jutt on kui Dormeo madratsi reklaamist - emotsioonitu kuskilt ekraanilt maha lugemine, professionaalsust nagu ei märkakski.

Eks see kipu maitse asi olema. Paistab, et eesti rahvale istub meelelahutuslik, ent sisult suhtelist odav teleprogramm. Vaatamata pisukesele pettumusele, kavatsen saadet ikka edasi jälgida. Ka meelelahtust on vaja, kuigi tahaks ikka kvaliteetsaateid näha. Praegusel ajal tundub sellist televisiooni pakkuvat ainult ETV.

Ega see midagi uut pole, aga...

Venemaa välisministeerium kritiseeris täna teravalt USA presidenti George W. Bushi, kes seadis hiljutises kõnes võrdusmärgi saksa natsismi ja nõukogude kommunismi kuritegude vahele.

Sel puhul olen hr Bushiga täitsa nõus, mainitet võrdusmärk on täiesti õigustatud. Aga suure karu Miša arvates on kommunism lahe, igatahes märksa lahedam kui natsism. Kuidas küll, ei suuda mina seda mõista, ei suuda paljud.

Tegelikult on asi selles, et Vene-Miša on vaid mõõtmetelt suur, kuid sisimas hoopis jonniv mõmmi, kes tahab kõike omamoodi.

Loe Postimehest

Ai. Mu lemmik uudistelugemiskoht on postimees.ee. Kuidagi mõnus ja mugav on viimast surfata - nii sisu kui ka välimuse poolest. Aga no mida kuradit... mõni aeg tagasi sündis häiriv asjaolu. nimelt tekkisid uudiste juurde videokastikesed. Alguses oli tore, kuna need videouudised olid suhteliselt vabatahtlikud. Seejärel sai alguse automaatne käivitumine. Tegin uudise lahti, lootsin lugeda ja opa - lehe laadimist hakkas hoorama automaatselt käivituv videolõik. Pidin kogu aeg video stop-nupust seiskama. Jube, enam hullemaks minna ei saa, ega ju. Saab siiski - nüüd ei ole enam automaatselt käivituvatel videotel stop-nuppu...

Aga no mis sa teed, selline tasuta teenus on. Öeldakse: "Kui ei meeldi, ära söö." Ei söökski, aga kõht läheb tühjaks. Kahju.

Inimesed maksku sularaha asemel kaardiga - olen selle raudne kahe käega pooldaja. Ning seda tuleb promoda. Kuid Hansapanga otsus muuta 1. maist tasuliseks sularaha väljavõtmine, kui summa ületab kuus 30 000 krooni, ei ole mu meelest see kõige õigem instrument propageerimaks kaardimakseid eelistama sularahatehingutele. Asi just selles, et nõudmiseni hoiused peaksid mu meelest olema võimalikud likviidsed. Kui nüüd lisada sularaha hoiuselt väljavõtmisele täiendav kulu, langeb arvelduskonto likviidsus. Muidugi see 0,3% 30 000 krooni ületavalt summalt (juriidilisest isikust kundede puhul on tariifid erinvad, kuid ka neil tuleb teenustasu maksta, juba preaguselgi hetkel) ei ole teab mis suur summa, aga asi on põhimõttes.

Miks siis nii?

«Hansapank kutsub inimesi igati üles maksma kaardiga – see on sularahaga arveldamisest tublisti turvalisem,» selgitas Margus Rink, miks pank kutsub kliente üles kaardimakseid tegema.

Eks see turvalisem ja mugavam ole, aga Margus seda ei maini, et iga kaarditehinguga saab Hansapank oma ampsu. :) Täpselt ei julge öelda, aga olen kuulnud, et müüja tasub kaarditehingutest 2% pangale. Eks see number erineb - sõltub kaupmehe ja panga vahelisest lepingust, kuid fakt on, et teenustasu eksisteerib.

Ma tahan öelda, et kohe kuidagi ei meeldi mulle see sularaha väljavõtmise teenustasu...

Lõpuks võtsin end kokku ning hankisin pangast uued paroolid oma id-kaardile. Loomulikult oli põhjus selles, et Hansapank teostab parooliasendust praegu tasuta - hea oli töö ajal asi ära klaarida.

Päris pikka aega olen mõelnud ja plaaninud id-kaarti kasutama hakata, just selles mõttes, et panka ja muudesse teenustesse sisselogimiseks. Nüüd on võimalused selleks olemas ja nii ma oma isiklikku kiipi kasutan. Kuid kahjuks olid esimesed muljed negatiivsed.

Kõigepealt astusin id.ee lehele ning uurisin, mida esmalt teha vaja. Sertifikaatide uuendus oli valutu ja arusaadav, kuid tarkvara paigaldamisel tekkis igasuguseid ebamugavusi. Näiteks mingist hetkest alates oli installeerimistegevus nagu lõppenud, samas polnud ekraanil mitte mingisugust sellekohast teadet. Ei julgenud ka kohe aknaid sulgema asuda, äkki paigaldus veel pooleli. Lõpuks aitas ootamisest, aknad said suletud ning kuna id-teenused hetkel toimivad, siis ilmselt on tarkvara paigaldatud.

Järgmine ebameeldiv nüanss. Näiteks pilet.ee lehele sisselogimine sujub libedalt, aga esimene katse id-kaardiga e-panka logida oli üllatav. Võhiklikkusest sai esmalt lihtsalt nuppu "Sisene ID-kaardiga" vajutatud - loomulikult midagi sedasi ei juhtunud. Ok, uurisin ja puurisin ning sain selgeks, et panka logides peab endiselt sisestama kasutajatunnuse ja püsiparooli. Kasutajatunnusest saan täiesti aru, aga püsiparooli sissetoksimisest lootsin id-kaardi kasutuselevõtuga küll pääseda. Tutkit, Vasja! Aga olgu, eks see kõik ole turvalisuse tagamiseks.

Kõige jubedam asi aga on see, et id-kaardiga panka logimine võtab kauem aega kui senine paroolikaardiga. Just nii. Olen selline inimene, et kui vajalikud väljad täidetud, vajutan enter-klahvi, lootes sedasi kohe andmed edastada. Aga id-kaardiga e-panka logides ei ole kohene enterivajutus mõeldav, kuna vaikimisi on sisestusnupuks vana hea paroolikaardiga sisenemine. Nüüd ma siis pean iga kord hiire järele haarama ning kursori õige nupuni juhtima...

Nupp vajutatud, saan enamasti veateate:

Hea klient!
Ei õnnestunud tuvastada Teie ID kaarti!

Pean brauseri taaskäivitama ja uuesti proovima, üldiselt õnnestub sisselogimine uuel katsel, aga mitte alati. Ma ei teagi, milles probleem, kas brauseris (antud juhul jutt Firefoxist) või sisestan oma isikukaardi valesti lugejasse, aga IE-ga läheb kõik sujuvalt. Samas, id-kaardi kasutuselevõtu puhul ei kavatse ma küll IE-d kasutama hakata.

Mis siis nüüd? Eks ma kasutan id-kaarti ikka edasi, aga Hansapank (teiste pankade kohta ei teagi) võiks "Sisene" nupu tõsta teiseks ning esimesele positsioonile seada "Sisene ID-kaardiga" variandi, sedasi saab rutem sisse logida. Ning miks mitte eelistada id-kaardiga logijaid paroolidega jamajatele, näiteks viimase aja limiidipoliitikagi näitab sisselogimismeetodite eelistusi. Aga tolle veateate suhtes peaksin vist mina midagi ette võtma, vaevalt et see Hansapanga-poolne kala on.

Kuid sellegipoolest - hüppa, e-tiiger!

Üks Kostja-nimeline našist ei saanud meilt viisat ja otsustas sel puhul streigi korras end näljutada. No... Ma pole veel aru saanud, kuidas saab üks näljastreik efektiivne olla. Näljutab end näiteks üks vang kuskil kongis või našist - nälgib ja nälgib. Aga kuidas peaks see sundima kedagi järeleandmisi tegema? Kui näiteks bussijuhid streigivad ja ei rooli sõidukit - vat sel on tuntav tagajärg ning väga suur surve järeleandmiste tegemiseks, aga ühe indiviidi paastumine on minu meelest täiesti tühi tegevus.

Edu sulle, Kostja, näljastreigiga. Ehk tuleb mõistus koju, kui organismis toitainetega kitsas käes.

Raudselt võib nüüd eelmainitust järeldada, et ma olen fašist. :(

Loe Postimehest

Delfi geniaalsed tegemised... Tänane küsitlus on: Kumma jala soki esimesena jalga tõmbad?

Ei, mõttetu selle kohta ei taha ma küll öelda. Delfi üritab olla meelelahutuslik koht, eks vahel võib ka omapäraseid küsitlusi teha. Kuid igal asjal on oma piir. Nimelt tänase küsitluse vastusevariandid on järgmised: 

• Parema
• Vasaku
• Mõlemad korraga
• Pole huvi tundnud
• Ma ei kanna sokke
• Mul pole jalgu

Viimane variant on nõme, minu meelest. Tundub lausa mõnitavana. Minul on jalad olemas, aga kui mul poleks, tunneksin end küll riivatuna.

„Tervitusi Nõukogude Eestist!” nimelist teost võis näha mõne aja eest kinos Sõprus. Tol ajal tekkis mul väga suur soov kinno minna ja seda filmi vaadata, kuna antud teema – nõukogude ja Eesti – huvitab mind väga-väga. Siiski ma kinno ei jõudnud ja sellest oli kahju.

Eelmise nädala neljapäeval aga oli too sama film ETV’s. Kui sellest teada sain, olin väga rõõmus ja valmistusin huviga antud teost vaatama. Film nähtud, pettusin väga. Olin lootnud rohkeid kaadreid ja faktirohkeid muljeid minevikuelust, kuid kahjuks pandi väga suur rõhk filmis esinenenud tegelastele: Lagle Parek, Tunne Kelam, Tiit Madisson. Nad küll muljetasid ja seletasid, mis kunagises ENSV’s toimus, kuid väga enesekeskselt - film oli nendekeskne. Asjale pani punkti aga see, kui näidata mitmel korral, kuidas Tiit Madisson oma kaasaga Kreekas ringi kolab... See oli filmi teemaga väga vähe seotud ja tundus mõttetuna. Tiidu reisimuljeid võiks jagada selleks ettenähtud saates...

Kahju, tõesti kahju, et film mulle pettumuse valmistas. Lootsin näha huvitavaid kaadreid ja asjalikke muljeid, kuid need olid minu meelest filmis kuidagi tagaplaanile surutud. Ju siis olid autori eesmärgid erinevad sellest, mida mina lootsin näha. Kuid väga hea meel on sellest, et mõne aja eest ma kõnealust filmi kinno vaatama ei läinud ja aega ning raha mõttetusele ei kulutanud. Midagigi positiivset.

Minu meelest on midagi sassi läinud ja väga veidralt. IRL väidab, et asi ei ole rahas??!! Reformierakond võitleb pensionäride õiguste eest??!! Keskerakond seletab, et rikas riik, parem palk??!! Midagi on tõesti sassi läinud, sest et hüüdlaused ja erakondade nimed kokku ei sobi, arvestades varasemat. Üks paras pudru ja kapsad mu meelest.

Mõtlen ja mõtlen, kuid ei suuda välja mõelda, kuhu on kadunud head dokumentaalid. Mäletan mõne aasta taguseid rohkeid doksaateid, mis pajatasid mitmetel teemadel. Kõige lemmikumad aga olid ajaloolised, milles juttu erinevaist valitsejaist, riikidest, riigikordadest, ajajärkudest, sündmustest. Sisukad ja huvitavad olid need, lausa lust oli jälgida. Aga mis nüüd on? MIngisugused litsiväärtusega reporteridokumentaalid ja muud säärased igavad doksaadete seeriad, mille sisu on põhimõtteliselt värd-dok, või kuidas Edekabelis too paroodiasaade oligi. Värd-dok on hea sõna praeguste dokumentaalide iseloomustamiseks. Kajastatakse suuremalt jaolt erinevate inimeste puudusi, erisusi, haigusi.

Kõige jubedam aga on sageli see, et mitte midagi märkimisväärset juurde ei saa. Näiteks hiljutises Bermuda kolmnurga teemalises saates oli vaid Bermuda kolmnurgas toimuva nämmutamine, selgeid põhjuseid ega järeldusi aga praktiliselt polnud. No anti mõista, et suured lained tekivad, aga ei tehtud seda sugugi põhjapanevalt. Midagi enneolematut tollest saatest ja üldse värd-dokidest kahjuks juurde ei ole tulnud.

No ei tea, võib-olla on asi minus, aga mind eesti telekanalitel näidatav niinimetatud dokumentaalmaterjal enam ei rahulda. Äkki olen muutunud, ei tea. Kuid siiski leian, et doksaadete tase on langenud.

IRL on lubanud:

... ettepanek varustada kõik põhikooli lõpuklasside õpilased sülearvutiga, tagades sel kombel, et kõigil õpilastel on kaasaegne õppevahend, sõltumata sellest, kas haridusteed jätkatakse kutseharidussüsteemis või gümnaasiumis.

Väga hea idee. Kuid ma olen seda meelt, et rüperaalid ulatada hoopis neile õppureile, kes põhikooli lõpetanud ja edasistele õpingutele asunud, mitte põhikooli lõpuklassidele. Iga põhikooli õpilane ei pruugi edasi õppima asuda, ei pruugi põhikooli lõpetadagi. Kui aga sülearvutitega varustada need, kes edasisele õppeteele juba asunud on - gümnasistid, kutsekooli õppurid - on ettevõtmine otstarbekam. Ja ma saan aru, et kõnealuse lubaduse eesmärk on muu hulgas premeerida neid, kes suvatsevad oma õpinguid jätkata pärast põhihariduse omandamist.

Arvuti, mobiilne pealekauba, on väga hea abivahend. Kindlasti teeb õpilaste tegemised mugavamaks ja lõbusamaks ning soosib e-arengut. E-areng aga on ilmselge tulevik.

Kui nii ka läheb, et jutt teoks saab, siis mul on küll hea meel nooremate üle. Isegi oleksin tahtnud ja siiani tahan rüperaali.

Oma juba kahekuise tegevusega on Toomas Hendrik Ilves muljet avaldanud. Aina on kuulda uudiseid, et härra president kohtub kellegagi või külastab kedagi, räägib või lausa teeb midagi. Käis ju külas George W. Bush, Viktor Juštšenko, Vaira Vike-Freiberga. Külla plaanib tulla Jaapani keiser. Kuidagi uskumatud tunduvad pidevad väliskülalised ja -visiidid.

Kui nüüd üritan meenutada Arnold Rüütli presidendi aega, siis ma ausalt öeldes ei mäletagi, et keegi külas meil käis. No kindlasti käis, kuid see ei tule üldse meelde. Tundub nagu Arnold oleks niisama vaikeolekus endale töötunde teeninud.

Jõudu, Toomas Hendrik Ilves!

Viimase aja sündmused lihtsalt tekitavad paha tuju. Igasugused süüdistused, nii Vene riigi kui ka teiste poolsed, on vastikud: Eesti on paha, kiusab muulasi, nõukogude sümboolika ärakeelamine on paha, Nõukogude Liit vabastas Eesti natsismist ja tegi ilmatu suure teene, Eestimaa on ise süüdi küüditamises ja muudes eestluse ning eestlaste tapmistes. Aitäh, armas Nõukogude Liit ja kommunistid, et te tõite meie maale päikest, vabastasite meid fašistidest. Suur tänu, et meie esivanemad loksusid nagu loomad sitastes loomavagunites tuhandete kilomeetrite kaugusesse võõrasse kohta ja surid sinna. Suur tänu. Me peaksime tõesti nüüd tolereerima nõukogude sümboolikat? Lausa kummardama? No ei. Täpselt samuti ei ole hea too natsisümboolika. Mõlemad samaväärne kõnts.

Ja tore on tõdeda, et Edgar Savisaar seejuures keksib. Ta väidab küll, et on meie oma mees, võitleb meie eest. Ei. Ta hoopis nautis, kuidas kriis pronkssõduri ümber süvenes, lausa õhutas erinevaid gruppe kokku põrkuma. Ja alati vingerdab Edgar end puhtalt välja. Näiteks värske seik Andrei Filatoviga. Edgar soovib teenekale ärimehele eesti kodakondsust, kuid kuna tekkis suur skandaal Filatovi seotusega Eesti-vaenuliku filmiga, pidi Edgar&Co end kuidagi puhtaks pesema. Toodi siis lagedale põhjendus, et Edgar Savisaar esindab kellegi teise tahet anda Filatovile Eesti kodakondsus. Naeruväärt põhjus – „Mina ei tea midagi, nemad tahtsid!”

Jah, paljud virisevad, et Edgar on paha, kaasa arvatud mina, aga sellegipoolest on Edgarpartei võimul ja tembutab. No lihtsalt masendav. Masendav, kuidas Edgar sülitab eestimaalastele näkku ja levib arusaam, et Nõukogude Liit oli tore. Mille poolest olid punaarmee verised inimsusevastased tegemised paremad kui natsikuriteod? Mis ses toredat oli, et natslik okupatsioon asendus punasega…

Augustamine, needid, rõngad, tattood, muud jublakad – päris popp. Aga see on kole ju, väga kole. Pealegi võib põhjustada mitmeid hädasid. Päris sageli on sedasi, et märkan kedagi ja silmal on meeldiv, kuid siis see keegi toob enda näo nähtavale ning sellel näol vaatab vastu mingi kole metallist plönn või käkerdis. Nutta tahaks. Ilus nahk on ära rikutud.

Augustamine ise on vastik protseduur. Kord telekas näidati, kuidas ühel noormehel keelt augustati. Parajasti kui terav asi keelt läbimas oli, hakkas noormees imelikke liigutusi ja grimasse tegema ning minestas lõpuks ära. Jube oli vaadata, kuidas keel ära solgitakse. Aga tegemine tegemiseks. Tulemus on kõige jubedam.

Aeg-ajalt juhtub ka, et mõnel inimesel, kes laseb endale augu teha ja sellesse auku midagi topib, hakkab pärast miski kasvama, paistetama või tekib põletik, ühesõnaga igasugust häda. Ja juhul kui aja möödudes tuju muutub või püsivad kehakaunistused (tegelikult ei ole kohe kuidagi tegu kaunistustega) on moest väljas ning tekib soov need eemaldada, on jama käes. August niisama lihtsalt lahti ei saa, mingisugune jälg jääb ikka. Isegi kui neet või muu selline asi eemaldada. Püsivat tätoveeringut aga eemaldada hoopis mitte ei saa.

No ja kole lugu on sagedase põhjusega, miks end augustatakse ning tätoveeritakse – soov olla popp. Teistel on, siis peab endal ka olema. Ma leian, et selline põhjus, miks midagi teha, on üks jubedamaid siin ilmas.

Et siis jah. Minu meelest on augustamine ja tattood koledad nähtused, just tulemus on kole. Lihtsalt kurvaks teeb uudis, et „ma panin needi” vms. Nahk on rikutud ja enam ei ole rõõmu vaatamisest. Kuid eks selle asjagagi ole nagu ikka – igaüks ise teab, mida teeb, ja „maitse asi”.

Vahel juhtub, et seedimine pole väga korras. Kõht on kinni ja nii. Pakutakse selleks puhuks igasuguseid ravimeid, mis aitavad ainevahetust kiirendada ja nii edasi. Aga milleks küll ravimeid manustada?

Kui kõht on kinni, tuleb lihtsalt süüa. Süüa seda, mis seedimist kiirendab. Kindlasti on palju söödavat, mis lausa kõhu lahti ajab: hapukapsas, hernesupp ja muu selline. Ning igasugused teravilja värgid aitavad lihtsalt kiirendada seedimist. On ka jooke, mis panevad liikluse reipamalt kulgema. Palju asju on. Nii et siis jah, vastavalt inimese maitsele ja organismile oleks mõistlik lihtsalt süüa-juua teatud toite-jooke, aga mitte ravimite kallale tormata.

Muudaks holokausti ja genotsiidi sõnades eitamise kriminaalselt karistatavaks? Oeh. Olid jah genotsiidid ja holokaust. Ja kui ei usu, et olid, siis on jama lugu, et ajalugu ei tunne. Aga eks me kõik ise vali, mida teame, mida ei tea, mida tunnistame ja mida mitte. Kuid et nüüd millegi eitamist, puhtsõnalist arvamust kriminaalselt karistada - see on debiilsus. Sama hästi peaks kõik neegrianekdootide ja blondiininaljade vestjad pokri pistma. No ma lihtsalt ei leia sõnu enam... Hästi panete, Saksamaa, Austria, Belgia, Tšehhi, Prantsusmaa, Leedu, Poola ja teised vahvad.

Praegu on Saksamaa kõrval kuulutanud holokausti eitamise kuriteoks Austria, Belgia, Tšehhi, Prantsusmaa, Leedu, Poola ja Slovakkia ning väljaspool EL-i on tehtud seda ka Iisraelis, Šveitsis ja Rumeenias.

Postimees

Seni ei ole ma eriti tähelepanu pööranud asjaolule, et Tallinna Autobussikoondise bussid on ühed parajad mobiilsed peldikud. Aga Tallinna Autobussikoondise teenus on tõesti kehv. Enamik busse on räpased, need haisevad ja on mitmes suunas kõverad. Bussijuhikultuur on ka madal, kahjuks. Bussijuhid on sageli umbkeelsed, ülbed, ebameeldivad. Kui midagi küsida, karjuvad nad midagi mõttetut vastu ja tolku sellest pole kellelgi. Mitte kõik, loomulikult on ka meeldivaid bussijuhte, kes teevad enda tööd väga hästi.

Miks ma just nüüd enda arvamust avaldan? Mõne päeva eest sõitsin bussiliinil 57, mida teenindab MRP Liinid, mis peaks, kui ma ei eksi, Go Bus-ile kuuluma (lahe firma – hea tehnika, ilus firmamärgi kujundus). Buss oli küllaltki uus Mercsedes, valge selline. Ja bussis olles tundus tõesti, et sõiduk on uus või siis hästi hoitud. Ilmselt ikka hästi hoitud, kuna need valged Mersud sõidavad juba pikka aega Tallinnas. Buss on puhas, sõidab hästi, istmed on täitsa istutavad, plastmassist on, seega ei määrdu need nii kergesti kui riidest kattega istmiku alused. Ja ega mugavuses erinevust olegi, kõva plastmassist iste või kõva rõve riidekattega iste – vahet ei ole. Ja ükskordki sain ma aru, mida bussijuht mikrofoni ütles, puhtalt ja selgelt peatuse nime ütles. Mitte „bööääüüüäää”, nagu sageli arusaamatult bussipeatuste nimed kõlavad.

No ma ei tea, kas sellise vähese MRP Liinidel sõidukogemusega saab väita, et MRP Liinid on hea ja TAK paha, kuid mul tõesti on tahe sõita pigem vahva korraliku bussiga kui mobiilse peldikuga. Meeldiv elamus oli 57-ga sõita.

Abiratas kuule, äkki müüks Tallinna Autobussikoondise erakätesse? Mis sest, et infrastruktuuri käppimine on ohtlik tegevus, kuid midagi tuleb ette võtta. Sedasi tekiks elavam konkurents teenindajate seas ja ilmselt teenus paraneks.