Või midagi sellist?

Jah, STV klienditeenindus ja suhtumine klienti on märksa viksim ning viisakam kui mõne aasta eest, mulle tundub. Maksin ühe arve kogemata topelt ning võtsin e-mailitsi STV-ga ühendust. Poole tööpäeva pärast sain korrektse viisaka vastuse, mis nüüd edasi saab ja kuidas toimida. Positiivne!

Ega see juhtum just ise midagi erilist polegi... lihtsalt viisakas suhtumine klienti tekitab mus head meelt.

Aitäh.

Minu esimene bartertehing, mida mäletan, toimus umbes siis, kui olin viie- või kuueaastane.

Ajal, mil lasteaias käisin, oli mudelauto ikka ülekõige asi, mida omada ja millega mängida! Sain endale mingi aeg juurde ühe plastmassist halli mudeli, mil nimeks Opel Kadett. Aga mõne aja pärast märkasin rühmavennal üht sinist Moskvitš 412 mudelit ja tahtsin loomulikult endale saada. Asjalik poiss see Taivo oli, kellega kokkuleppele saime ja autovahetustehingu ära tegime. Mudel mudeli vastu - ei mingit raha polnud mängus. Mulle jäi mulje, et tema oli rahul, ning minagi.

See sinine Mosse on mul siiani alles.

NPNK tudengikaart - oman toda kaarti. See kurask aga kulub kapsaks mul kiiremini kui aastaga. Tellisingi mõne aja eest uue ning see on mul juba umbes paar nädalat käes. Ja eile - 31. oktoobri õhtul jõudis minuni otsepostiga Hansapanga ümbrik, milles olevas kirjas tänatakse, et valisin NPNK tudengikaardi ja nii edasi, ning ümbrikus on juures ka hulgi kuponge igasuguste soodustustega, mis antud kaardiga kaasnevad. Mis aga muigama paneb, on asjaolu, et kirjas on märge: "... pakkumised kehtivad kuni 31.10.2007 kui kupongil pole märgitud teisiti." Kusjuures teine kehtivusaeg on märgitud vaid mõnele üksikule kupongile. Seega, üldjoontes võib öelda, et pakkumine kestab kuni 31. oktoobrini. Aga eile, mil ma kupongid kätte sain, oligi 31. oktoober!

Lahe mõnitus ju. Aga õnneks ma kurbust ei tunne - NPNK-l on läbi aegade olnud minu jaoks mõttetud boonused/pakkumised. Ainuke väärt asi on, et mingisugused soodustused kehtivad mulle, kui arveid e-pangas tasun. Vaat see on juba midagi! No ja ju mingi seletus ka sellele "poolepäevasele pakkumisele" leidub.

Paari päeva eest sain msn-i logides teate, et keegi sweetDEATH on mind lisanud oma kontaktilisti. Võtsin pakkumise vastu ja olin tänaseks juba ära unustanud selle sündmuse. Kuid nüüd ilmus tundmatu tegelane liinile ja alustas vestlust.

(21:59) sweetDEATH: :D
(22:00) Toomas: ?
(22:00) sweetDEATH: ksuh je ti ?
(22:00) Toomas: kes sa oled?
(22:01) sweetDEATH: :^)
(22:02) sweetDEATH: english
(22:02) Toomas: ok, who are you?
(22:02) sweetDEATH: fitim :D
(22:02) sweetDEATH: u /
(22:02) sweetDEATH: ?
(22:02) Toomas: Toomas
(22:02) Toomas: where did you get my msn?
(22:03) sweetDEATH: i dont know i thing in hi5:|?:s
(22:03) Toomas: ok
(22:03) Toomas: why do you add random people to your msn contact list? :s
(22:03) sweetDEATH: what ?
(22:04) Toomas: why do you add random people to your msn contact list?
(22:06) Toomas: do you have a webcam?
(22:07) sweetDEATH: fuck you:@
(22:07) sweetDEATHDEATH is now Offline

Eks ta ole, türklased vihastavad, kui neilt veebikaamerapilti küsida. Muide, suvatürklased on mind ennegi oma listi lisanud...

Mul on tihti laenukontori tunne (mu ema leiutas säärase vahva väljendi). Nimelt kui kellelgi midagi vaja on, siis pöördutakse kohe minu suunas. "Laena raha, anna seda ja toda". Muidugi on inimlik teist hädast välja aidata. Ega laenamine minult tükki küljest võta, kuid laenamisele järgneb peaaegu iga kord jõle jama ja vaev. Laenu tagastamine peaks olema laenuvõtja mure, aga tihti saab too mure just minu kui laenuandja omaks. Unustatakse - ei tea, kas teadlikult või mitte - ära, et ma midagi andsin või tegin. Ja siis kui ma meenutan, vahitakse imelikult. Aga miks ma ei või oma vara tagasi nõuda? See ju ometigi minu oma.

Ise ma vaevalt kelleltki abi, veel vähem laenu küsin. Ei-ei. Lihtsalt üritan omadest vahenditest elada, võõra hobuse seljas ratsutamine kohe kuidagi mulle ei meeldi.

Kuid "omasid" ja lugupeetavaid aitan heameelega - ei oota mingit tagastust ega vastuteeneid. Piisab tänust ja austusest. Aga võõrad ja mittelähedased - sõitke seenele!

Kartuses, et 4. märtsil olen hõivatud ja ei saagi valima minna, käisin eelhääletusel ning tegin valiku ära. Kõik käis kähku - haarati mult kohe dokument ja võeti autogramm ning saadeti sedeliga kardina taha, kus ma ilusa numbri paberile kritseldasin. Tempel sedelil ja kogu kupatus urni langetatud, ütlesin viisakad lahkumissõnad ning läksin kodu poole, endal hea tunne sees. Kodanikutegu sooritatud ometigi.

Kahju on sellest, et valimisreklaamid minu otsust ei kõigutanud. Suur rahasumma kulutatud enesemüügitoetusele ju. Siiski neist reklaamidest mingi kasu ka oli - lõõpida sain omajagu, ka Ärapanijaga koos.

Valimisnänni sain suhteliselt vähe. Abiratta pastaka näiteks, mis oli tegelikult positiivne sündmus. Just seepärast, et inimene, kes mulle tolle pastaka andis, ei käskinud mul abiratta või Keskerakonna poolt hääletada, vaid ütles, et valik on minu ja ainult minu ning tähtis on, et ma valima lähen. Ning teine nänn, mille sain, oli väike Eesti lipp puust alusel. Lipp täitsa meeldib, mul pole seni kodus säärast vigurit olnud, nüüd aga on. Uhke tunne lausa. Kuid ebameeldiv oli see, et IRL'i noored tulid toda lippu koduuksel pakkuma. Nagu Jehoova tunnistajad juba...

Kelle ma ikkagi valisin? Kandidaadi nr 506. Mitte erakonnaline kuuluvus polnud määrav, vaid too inimene on lihtsalt hea mulje jätnud. Tõsine mees see Juhan Parts! Nii kui teada sain, et härra Parts Nõmmel kandideerib, oli suhteliselt selge, kelle valin.

Edu valimisrallil ning kui võimalik, hääletage kindlasti!

Ostsin täna endale uue arvutihiire. Selline lihtne, ei ole tuhandekroonine sajanupuline imevigur, pakitud kile sisse. Pärast ostu uurisin pakendit ja avastasin sildi, millel kirjas: „For sale with a new PC only”. Ja seda lausa mitmes keeles. Hiire juhtme küljes oli ka üks lipik, millel kirjas, et kui antud toode on ostetud ilma uue arvutita, tuleks ühendust võtta tootja esindusega. Uut raali ma paraku hiireostuga kaasa ei saanud…

Sedasi siis – tuntud arvutipoed müüvad kaupa, mida müüa ei tohiks. Ma saan nii aru. Aga noh, ei mina viitsi kellegagi ühendust ses asjus võtta. Äkki võetakse uus hiir mult ära, see hakkas mulle juba täitsa meeldima.

Ma tunnen end vahel suhteliselt rumalana. Sest et ma oskan peale emakeele veel vaid kahte võõrkeelt. Näiteks on küllaltki popp saksa keel. Palju kasutatakse seda, poetatakse mõni saksakeelne sõna või väljend enda juttu sisse. Kes aru saab, naerab või nutab – vastavalt tähendusele ja olukorrale. Aga mina ei saa aru… Ma ei oska saksa keelt.

Ja suvel astus üks soomlaseraisk mu juurde ning küsis midagi soome keeles. Ma ei saanud essugi aru ja kehitasin õlgu ning vabandasin eesti keeles. Miks „soomlaseraisk”? Ei ole mul soomlaste vastu eriti midagi, aga tolle mühaka vastu küll. Kui ma tema, TEMA emakeelest aru ei saanud, paistis too soomlane ärrituvat ja ta sajatas midagi. Kui nüüd teisest küljest mõelda, miks küll ärrituda minu peale, kui ma soome keelt, mis ei ole nii väga elementaarne laialtlevinud keel, ei oska. Samahästi võinuks too soomlane eesti keelt osata või näiteks inglise keelt. Kuid ikkagi, tundsin end rumalana.

Üldse ei saa ma aru, mida soomlased linna peal plätravad.

Sõitsin bussis. Buss oli üpris rahvast täis. Peatuses tulid mingid nolgid peale ja üks riivas minu kinga. Noh, vahel juhtub, kuid ei - riivaja oli üks vastik kägiseva häälega nolk (no 15-aastane ehk), kes oma sõbraga või-kes-teab-kellega nagu väikesed lapsed kiljudes bussi tormasid. Ja oi kuidas ma siis ärritusin. Ma olin valmis oma parema käega nolgi kaela kallale kargama ja raiska lihtsalt ära kägistama. Õnneks ma seda ei teinud - taltsutasin end. Pärast oleks kõik ümberringi mind vaadanud ja mul oleks häbi olnud. Jube mõelda, see küll ei olnud ainuke ärritumine - sageli esineb, aga seekord olin oma reaktsioonist hämmingus.

Ärritumine ei esine suvaliselt, vaid inimeste suhtes, keda ma taluda ei suuda. Olen misantroop? Ei, on palju meeldivaid inimesi, kelle peale ma ei ärritu. Ja näiteks pensionärid ei ärrita mind rohkem kui tavaline keskmine inimene. Aga ma ei suuda taluda nolke (siia tahaks kirjutada hulga roppusi...). Kes on nolk? Mitte tavaline teismeline või midagi sellist, vaid selline inimene: röögib ja karjub, kui see on ebasobilik, jookseb ringi nagu väike laps, kui see on ebasobilik, ajab suust välja lolli juttu.

Mis teha, sedasi ma suhtun teatud inimestesse. Peaks end rahustama kuidagi. Oeh...

Viimane aeg olen täheldanud, et ebaõigekeelsus ründab mind. Näiteks kirjutasin ma: potensiaalne, kaas diameetrid, on line, kontroll töö. Peab end kokku võtma...

Kui ma siiani olen rahul olnud, et mul õde/venda ei ole, siis nüüd olen meelt muutnud. Tegelikult tahan ma väga, et mul oleks õde või vend. Ei ole tähtis, kas noorem või vanem, peaasi, et oleks. Ma usun, et me saaksime hästi läbi. Lähedasi inimesi ei ole kunagi liiga palju...

Füüsika õppeaine tundub nüüd kuidagi teisel tasemel olevat. Võrreldes keskkooliga on igasugust uut teavet lisandunud, mis teebki asja keeruliseks. Kui keskkoolis sundis füüsika vahel kukalt kratsima, siis nüüd kratsin ma kukalt päris sageli, enamasti loengus, harjutustund ei ole õnneks nii hull. Igatahes, tänu sellele, et ma eriti aru ei saa, millest jutt on, tuleb uni peale. Magama ma tavaliselt ei jää, kuid satun kuhugi unistustemaailmasse. Siis ma mõtlen oma mõtteid, olen kuskil mujal. Kuid õppejõud, kes füüsikat annab, on tark mees. Aeg-ajalt poetab ta mõne huvitava vahemärkuse arusaamatu ülikooli füüsika vahele. Ja sel hetkel, kui katkeb õppeainekohane jutt ning kuuldub terakesi laiast maailmast, ärkan ma plaksti üles ja kuulan. Väga huvitav on vektorite ja tuletiste vahepeale teada saada, et kõvaketta eluiga on viis aastat, et Nõuka-aegses tehnikas olid pöörlevad elemendid tasakaalustamata (või midagi sellist) ja seetõttu kulusid kiiremini ning olid kehvemad kui praegu, et tehnikatootjad on nõus vaid neljaprotsendilise kasumiga ja palju muudki. Tihti satub õppejõud lausa hoogu enda juttudega ja aeg lendab ruttu. Kui aga vahepalad lõpevad ja asume taas tavapärase füüsika juurde, on ikka väga jamasti.

Ma mõtlen, et vedas mul füüsika õppejõuga, huvitav tark mees. Võin öelda ka ta nime – Arvo Mere. Ma tõesti loodan, et mu arvamus pärast kontrolltöid ja eksameid ei muutu…

Leidsin mõne päeva eest suitsupaki, täiesti uue avamata Marlboro. Palju õnne mulle, et selline õnn naeratas, jama on paraku selles, et ma ei suitseta.

See pagana pakk on väga ahvatlev, liiga ahvatlev. Minul kui mittesuitsetajal on mitu korda mõttesse tulnud see pakk avada ja suitsud ära tarbida. Mõnus kompaktne karbike vinge välimuse ja ahvatleva auraga lausa jõuga sunnib suitsu tegema… „Võta mind! Pane mind! Ime mind!” Tahtmine suitsu teha on suur, väga suur. Kusjuures mitte ainult sel korral selle leitud suitsupakiga, vaid päris sageli olen täheldanud tugevat tahtmist suitsetada, kui keegi kuskil suitsetab, kuid iga kord, kui tahan, meenub mulle see, kui ma enda viimase suitsu tegin, ning meenub, miks see suits viimane oli. Mul tekib lausa tõrge kuskil sisimas, mis ütleb: „Stopp, ei!” Peale selle vaatan ma neid tugeva musta kirjaga hoiatusi, et suits võib tappa ja nii edasi ning seegi võtab isu ära.

Ma usun, et ma seda suitsupakki ära ei tarbi, kuid nüüd tekib küsimus, et mida ma sellega teen?

Ma ei ole rõõmus, ent ei ole ka eriti kurb. Pigem on mul hea tunne selle üle, et su elu oli väärt. Sa kasvatasid üles neli last, sa elasid kaua, tegid asju. Sinu elul on tulemus, näiteks mina. Ma vaatan ajas tagasi ja mul on hea olla.

Anna andeks, et ma külla ei tulnud, kuigi sa seda väga tahtsid ja lootsid. Usu, ka mina tahtsin ja lootsin, aga see paraku ei õnnestunud.

Head teed, kallis vanaisa.

Mõne päeva eest sain kirja, et olen võitnud tasuta 30-päevase kasutajakonto täiskasvanute meelelahutusportaali liikmetsooni. Väga meeldiv tegelikult, et minule naeratas loosiõnn. Või äkki siiski ikka ei naeratanud, ehk oli see hoopis mingi valelik pullikaka reklaamitrikk. Ei tea. Aga kõige veidram värk on see, et...

Hea auhinnamängust osavõtja

… kuidas ma osavõtja olen? Ma ei ole enda e-maili kuhugi neile sinna pannud. Aga olgu, mis siis ikka.

Teine asi. Kas see ikka tõesti tasuta on, kui ma pean saatma sõnumi:

Kui oled valmis oma isikliku konto kasutamisega alustama, tuleb Sul saata
tekstisõnum sisuga FILMID ALUSTA MEILIAADRESS numbrile 13013.

Vot ei teagi, ma igaks juhuks sõnumit neile ei saada.